Tänapäeva võtmeküsimus: kari efektiivseks

Kõrgete piimatoodangutega on seotud hulk positiivseid ja negatiivseid tegureid mis mõjutavad tugevalt piimakarja kasumlikkust. Karja jõudluse ja selleks tehtavate kulutuste analüüsimine alates noorkarja kasvatusest kuni praakimiseni, võiks olla iga farmi tavapärane rutiin. Piimakarja efektiivsust saab hinnata toodetud piima ja tarbitud kuivaine suhtena lehma kohta päevas. Kui saadud koefitsient farmi omanikku ei rahulda, siis karja efektiivsuse parandamiseks on kaks võimalust: esiteks kuivaine söömus jääb samaks, kuid piimatoodang suureneb; teiseks- kuivaine söömust vähendatakse kuid piimatoodang ei vähene.

Tehniliselt on need üsna lihtsad variandid, kui jägitakse näitajaid, mis mõjutavad piimatoodangu ja kuivaine söömuse suhet. Nendeks on silo kvaliteet, kinnisperiood, esimesed 100 lüpsipäeva, laktatsiooni lõpp ning karjahaldus.

 Lehmade jõudlust ja sööda kasutamise efektiivsust mõjutab kõige enam silo mille lõhustuvus, seeduvus ja toitainetesisaldus varieeruvad kõige rohkem. Seetõttu on hea kvaliteediga silo tootmine kriitilise tähtsusega. On selge, et silo kvaliteeti mõjutavad õige koristusaeg ning koristusaegne ilmastik, niite kõrgus, silokindlustuslisandi valik, silomassi tihendamine ning hermeetiline sulgemine. Eelpool loetletud teguritest enamust saab silo tootja kontrollida, tagades seeläbi oma karjale kvaliteetse põhisööda. Paraku lõpliku hinnangu silo kvaliteedile annab siiski lehm ning tihtipeale võib juhtuda, et see hinnang ei kattu silotootja arvamusega ning võib endaga kaasa tuua piimatoodangu languse ja täiendavad kulutused lisasöötadele. 

Kinnisperiood

Kinnisperiood on kaasaegse geneetikaga lehma elus kõige olulisem periood. 80-85% mastiitide ja mertriitide ning kõrge SRA juhtumitest saavad alguse sellest perioodist kui ei ole kinni peetud õigest söötmisrežiimist.

 Kõrgetoodangulised piimalehmad kaotavad esimese 100-120 laktatsioonipäeva jooksul märkimisväärse koguse oma kehakaalust. Kinnisperioodil ei ole võimalik parandada lehmade toitumishinnet sest 0,4 punkti võrra toitumishinde suurendamine võtab aega minimaalselt 60 päeva. Kui karjas on probleemiks poegimisjärgne liiga kiire kõhnumine, siis tasuks üle vaadata laktatsiooni lõpugrupi söötmine.

 Erinevad söötmisrežiimid kinnisperioodil mõjutavad olulisel määral lehmade toitumishinde taastamist laktatsiooni lõpuks. Kõikidele gruppidele söödeti sama ratsiooni, osades gruppides asendati rohusilo ja põhk maisisilo ja lakteerivate lehmade jõusöödaga. Atsidoosi ja ketoosi näitajaid määrati 4nädalat enne poegimist, SRA mõõdeti esimesel 50-l poegimisjärgsel päeval.

Kinnisperiood 8-4 nädalat enne poegimist on periood mil lehm valmistatakse ette järgnevaks laktatsiooniks. Lehmade kinni jätmisel väheneb vatsa mahukus, vatsahattude suurus ja vatsabakterite arvukus.

 Vatsabakterite arvukus sõltub söötmistasemest, piimatoodangust ja laktatsiooniperioodist. Kinnislehmal tekib mikrobiaalset proteiini 8,8g N/kg FME kohta ning 35-50kg piimatoodangu korral tekib mikrobiaalselt proteiini 11,8g N/kg FME kohta. Ülejäänud piimatoodangud on nende kahe näitaja vahel.

 On selge, et 4 nädalat enne poegimist on kriitilise tähtsusega vatsa mahukuse, vatsahattude ja mikrobiaalse proteiini toodangu suurendamine. Sellest oleneb algava laktatsiooni piimatoodang ja lehma tervis.

Vatsa poegimiseelset mahukust saab suurendada põhu lisamisega poegimiseelse grupi ratsiooni. Põhu söötmise kohta on tehtud hulgaliselt katseid ning optimaalseks põhu koguseks kinnisperioodi ratsioonis on 3-5kg lehma kohta päevas.

Allpool olev tabel demonstreerib poegimiseelses grupis põhu söötmise mõju BHB tasemele.

Poegimiseelne ratsioon peab stimuleerima vatsabakterite arvikuse suurenemist ja samas vältima ketoosi ja atsidoosi tekkimist.

Lakteerivate lehmade ratsiooni söötmisel poegimiseelsel perioodil suurendab märkimisväärselt poegimisjärgselt subkliinilise ja kliinilise ketoosi ja –atsidoosi tekkimise riske. Poegimiseelse söötmisrežiimi muutmise peamiseks põhjuseks vatsabakterite kasvu stimuleerimine ja kuivaine söömuse järk-järguline suurendamine.

Esimesed 100 laktatsioonipäeva

Mahukas vats ja hästi arenenud vatsahatud aitavad vähendada kõrge toodangu ja madala kuivaine söömuse negatiivset mõju esimesel 40-80 lüpsipäeval. Kui ratsioon ei võimalda vatsa mahukuse suurendamist poegimiseelses grupis, kaasneb sellega tunduvalt suurem energiapuudus ning kiirem ja suurem kaalukaotus, halvemad sigimisnäitajad, kiirem piimatoodangu langus ja kiirem praakimine. Mahukas vats võimaldab lehmal savutada poegimisjärgselt 20-50 päeva võrra kiiremini maksimaalne kuivaine söömus ning vähendada energiapuudust ja parandada sigivust. 

Seevastu lehmad, kellele poegimiseelsel perioodil söödeti lüpsilehmade ratsiooni, alustasid laktatsiooni subkliinilise ketoosi ja atsidoosiga ning nad lüpsid enam kehavarude arvelt. 

Kiire toitumishinde langus esimesel 40-60 poegimisjärgsel päeval on seotud keharasva ja lihaste tasakaaluga. Erinevatest uuringutest on teada, et sigivus, sealhulgas munaraku suurus ja selle kinnitumise tugevus on korrelatsioonis lihaste kogusega. 

Lihasmassiga on seotud ka inna avaldumine ja kestvus, munaraku suurus ja selle kinnitusvõime ning toitumishinde taastamine laktatsiooni lõpuks. 

Väga suureks väljakutseks on püüda kõrgetoodangulisi lehmi seemendada enne 75. Laktatsioonipäeva täitumist.

Kui lehma keskmine piimatoodang ületab 24kg piiri, muutuvad ka ratsiooni koostamise põhimõtted. Käesolev tabel illustreerib ilmekalt piimatoodangut limiteerivaid aktoreid erinevate piimatoodangute korral

Eelpool loetletud piimatoodangut limiteerivad tegurid eeldavad, et vats töötab 100%-lt, st mikrobiaalset proteiini tekib 11,8gN/kg FME kohta ning ratsioonsisaldab vatsast mööduvat energiat ja proteiini.

Laktatsiooni keskpaik ning -lõpp

Laktatsiooni keskpaik ning lõpp on perioodid kus tihtipeale unustatakse toitumishinde ja ükonoomsuse vaheline tasakaal. Sellel perioodil peab lehm taastama poegimiseelse toitumishinde mis mõjutab järgmist laktatsiooni ning pikaealisust karjas. Kahtlemata nõuab laktatsiooni keskpaiga ja -lõpu lehmade söötmine toitumishinde ja toodangu katteks investeeringuid, lihtsalt tuleb leida nendevaheline tasakaal ning mitte unustada, et noorkarja kasvatamiseks tehtud investeeringute tasuvus eeldab lehma karjaspüsimist minimaalselt 2,8-3,1 laktatsiooni.

 Mullikad vajavad esimesel laktatsioonil toitaineid lisaks piimatoodangu katteks ka kasvamiseks. Tihtipeale on mullikad umbes 60. laktatsioonipäeval tunduvalt kehvemas konditsioonis kui lehmad. Mullikate poegimisaegne kaal on seotud sellega kui kiiresti ilmuvad poegimisjärgselt nähtavale esimesed 3 ribi. Enamasti saavutavad lehmad oma täiskasvanu kaalu umbes 3. -4. Laktatsioonil Seega on mullikad veelgi suurema surve all, et pidada vastu vähemalt 3 laktatsiooni.

Kui seada eesmärgiks kõrgetoodangulise karja karja keskmine vanus minimaalselt 2,8 laktatsiooni, peaks mullikate keskmine kaaluiive sünnist kuni poegimiseni olema 750g päevas. Veelgi parem eesmärk oleks kui mullika kaal poegimisel on 800-900kg mis kajastub poegimisjärgses kaalus 600-640kg.

Allpool olev tabel kajastab esmaspoegija eluskaalu ja kuivaine söömuse seost..

Poegimisjärgne ratsioon sisaldas 11,5MJ /kg kuivaines ning mullikad saavutasid optimaalse kuivaine söömuse 10-15 päeva peale poegimist. Mullikate kuivaine söömus on ca 3,3% nende kehakaalust.

Moodsa geneetikaga piimakari võib väga lihtsalt kasutada proteiini ja aminohappeid energia sünteesiks. Sealjuures peavad vatsas sünteesitud proteiin ja vatsast mööduv proteiin olema tasakaalus. Ei ole a haruldane nähtus kui laktatsiooni 100-250 päeva ratsioon ei paku lehmadele piisavalt vatsast mööduvat proteiini.

Laktatsiooni keskpaiga ja lõpu ratsioonid peavad katma elatuse, toodangu ning toitumishinde parandamiseks vajaliku koguse toitaineid. Ratsiooni maksumus versus tulemuslik/õigeaegne tiinestumine käesoleval ja järgnevatel laktatsioonidel mõjutavad tugevalt kogu karja jõudlust.

Tihtipeale unustatakse või jäetakse tähelepanuta sellised asjaolud nagu vasika sünnikaal teasel poegimisel, hingamisteede ning jalgade haigused esimesel 40-l elupäeval, võõrutuseks vajaliku kaalu saavutamiseks kulunud päevade arv mis korreleerub kaaluiibega, vasikate eluskaal esimese seemenduse ajal 13-15 kuu vanuselt (85% tiineid 15 kuuselt), mullikate esmaspoegimise kaal. 

Karja haldus

Karja efektiivsuse parandmiseks on alati mõtekas üle vaadata kogu karja haldus, sest viimane mõjutab samuti lehmade efektiivsust. Pemiseks mõjutajaks on elatuseks kuluv proteiini ning energia hulk. Elatustarbe vajaduste suurenemise korral väheneb piimatoodangu katteks ning toitumishinde prandamiseks vajalike proteiini ja energia hulk. Proteiinivajaduse suurenemine omakorda mõjutab lihaste kasutamise energia vajaduse katmiseks ning lihasmassi vähenemine omakorda on seotud munaraku suurusega. Seega on kogu tsükkel teatud mõttes suletud ring kus iga eelnev tegevus või tegemata jätmine mõjutab järgmist etappi.

Kõige parema pildi karja efektiivsuse parandamiseks saab kui konventeerida mõjutegurid piimatoodanguks mida näitlikustab alumin tabel kus lehma kaal 650kg, 2. Lakt, mittetiine,, lüpsab 70p, piimatoodang 35kg, elatuseks vajalik energiahulk 70MJ, 1kg piimatoodangu tarbeks vajalik 5,3MJ

Eelnevast nähtub, et üsna lihtsate võtetega on võimalik parandadad piimatoodangut 0,8-1kg võrra lehma kohta päevas.

Kindlasti mitte ei ole eelnev näide seotud ainult energiaga vaid oluline on ka piisava vatsast mööduva proteiini olemasolu söödaratsioonis, et vältida lihasmassi kaotamist laktatsiooni alguses.  

Artikkel ilmus Maalehes 22.09.2014

Artikli autor: Tiiu Nõmmik